Couple days in the mountains

Nagu igaaastasel Glaramara külastusel  juba tavaks on, siis ei jäänud me ka seekord ilma ühest väikesest ekspeditsioonist, mille eesmärk on meid 3nda aasta 25. päevaseks rännakuks ette valmistada. Seekord pidime navigeerimisel oma oskusi veidi rohkem näitama ning sellest sõltus kas saame NASi's (Navigation Award Scheme) pronksi, hõbeda või kulla.





Selleks, et meil veidi huvitavam ja lihtsam oleks jagati meid kahte gruppi, niisiis olin ma koos Joshi ja Alexiga,  ja planeerisime üsna toreda ning ka veidi keerulisema teekonna, mida me kahjuks tervenisti läbida ei saanud, sest üks sild osutus hoopis koseks. Õhtu saabudes jõudsime ühte mägimajakesse, mis on kõikidele avatud. Ainuke reegel on jätta majake samasse seisu nagu ta enne oli. Majja jõudes olid seal ees juba kolm ATV'dega meest. Istusime siis nahkdiivanitele sisse maha ja hakkasime arutama, et kes nad sellised on. Kuna nad nägid üsna jubedad välja, siis mõtlesime, et äkki juhtub nagu "Wrong turn'is" ja meid süüakse ära. Kui me ka laes rippuvaid suuri lihakonkse nägime siis võttis üsna kõhedaks küll. Keegi ei tahtnud saapaid ka jalast ära võtta, et noh igaks juhuks... Lõpuks kui üks võõras grupp ka saabus sai vähe kergemalt hingata ja seadsime endid mugavalt sisse. Kütsime ahju soojaks, valmistasime õhtusöögi, nautisime viskit ja tähistasime šampusega viimast koosviibimist. Järgmine päev koristasime risu ära ja asusime uuesti teele. Instruktor andis meile mõned punktid kuhu pidime jõudma ja siis juhtisime gruppi kordamööda, kuni jõudsime tagasi minibussi juurde ja siis juba edasi Glaramara keskusesse korralikku ühtusööki ja mõnusat kamina eest istumist nautima.