Yep, It Was Amazing

36m Abseil in Cathedral Cavern

Ziplining in Lake District

Ziplining in Lake District from Kristjan Allik on Vimeo.

Couple days in the mountains

Nagu igaaastasel Glaramara külastusel  juba tavaks on, siis ei jäänud me ka seekord ilma ühest väikesest ekspeditsioonist, mille eesmärk on meid 3nda aasta 25. päevaseks rännakuks ette valmistada. Seekord pidime navigeerimisel oma oskusi veidi rohkem näitama ning sellest sõltus kas saame NASi's (Navigation Award Scheme) pronksi, hõbeda või kulla.

A day of Zip Lining

Nagu ka Via Ferrata puhul ei öeldud meile tänase päeva tegevust, vaid kästi lihtsalt soojalt riidesse panna. Alles varustusruumis paljastati, et seame Zip Line'i üles ja hakkame sealt alla laskma. Vajalikud asjad pakitud, navigeerisime end kohale, mis aga päris hästi ei õnnestunud, kuna igaüks tahtis erinevat teed pidi minna ja oli veidi draamat.

Via Ferrata & Abseiling

Kindlasti üks mu elu hirmsamaid, kuid lahedamaid kogemusi. Via Ferrata on iseenesest nagu mõni seikluspark, kus läbid erinevaid rajatüüpe kõrgustes. Meie seikluspark asus seekord kõrgel, kõrgel kaljuseinal. Ja nii see kõik algas...

Here we go again ! - Glaramara vol 3

Nagu alati, algas järjekordne tee paradiisi ülikooli eest kell 10 hommikul. Kuna ma töötasin kella kolmeni varahommikul, siis jäi pakkimiseks üsna vähe aega. Sain pea paar tundi tukastada kui oli juba aeg varustus üle kontrollida ja teele asuda. Seekord olime palju paremini valmistunud ja ostsime alkoholi kaasa, et veidi raha säästa. Lõppkokkuvõtteks oli põhimõtteliselt 1/3 mu matkakotist pudeleid täis ja no ega ta just eriti kerge ei olnud... Pärast 4-5 tunnist sõitu jõudsime juba armsaks saanud Glaramara keskusesse ja seadsime end uuesti sisse. Hiljem lasime väljas veidi vibu ja tegime ühe "blind course'i". Õhtul nautisime ülihäid roogasid ja valmistusime järgmiseks päevaks.

Scuba Diving at Stoney Cove

Päev Stoney Cove'is

Start oli ülikooli eest kell 5:30 hommikul. Kohale jõudes avastasime, et sinna oli juba oma 30 autot ritta võtnud öö jooksul ning ega meil muud üle ei jäänud kui rivvi sõita (kuigi me kogemata korraks saime päris ette otsa aga üks onu ajas meid lõpuks ära). Plaan oli sukelduda 2 korda millest esimene oli lihtsalt veega harjumine ning kohalikud vaatamisväärsused vee all. Teise sukeldumise ajal tegime erinevaid harjutusi - maski poolenisti ja üleni veega täitmine ning selle puhastamine, viie astmeline pinnale tõus ja sukeldumine jpm.

Time-lapse: Space shuttle Endeavour's trek across L.A.

Scuba Diving with UCB

Kevadel oli meil Cannockis sukeldumise päev ning need kellele asi meeldis said nime kirja panna ning hiljem kursustele minna. Esimene grupp sai selle juba kevadel läbitud, kuid kuna kohtade arv oli piiratud siis pakuti ülejäänud soovijatele sügisest kursust. Eelmine nädalavahetus käisimegi kaks päeva osade kolmanda aasta tudengitega sukeldumas. 

Pleneau Bay

Pleneau Bay, Antarctica

Vabatahtlik Olümpialt

Täna käis meil Voluntary Initiative tunni ajal üks endinde UCB õpilane, kes oli Olümpial vabatahtlik olnud. Tuli ja rääkis kogemustest, tegime väikseid quize ja lõpuks kinkis ühe sellise nokatsi kõige lahedamale õpilasele ehk mulle.

Home sweet home

Pärast pikki, raskeid ja higiseid tööpäevi Olümpial & Paraolümpial otsustasin tulla Eestisse puhkama enne kui järjekordne õpiaasta algab. Üliodavad piletid sai ostetud 24ndast septembrist kuni 5nda oktoobrini. Kuskil nädal enne lendu tuli aga väike paanika peale, kuna kõigepealt kaotasin oma ID kaardi ära ning passi mul polnud, sest see oli kodus... Eestis. 

CDM5

Täna oli viimane päev kui minu meeskond oli täies kooseisus kohal, kuna Pauline lõpetas paraolümpia. Susan tõi sel puhul iseküpsetatud banaanikooki, mis oli lihtsalt ülihea...

Tort Kes'ile ja Maxine'le

Ratastooli Rugby

Üks mu kokkadest otsustas täna lampi näkku panna ja rääkis ühele mänedžerile et tal juhtus eelmine päev
õnnetus ning siis tuli too ülbama, et miks seda õnnetuste raamatusse kirja pole pandud. Aga ei tea kuidas ma saaks kirja panna kui mulle isegi ei öelda midagi. On ikka debiil, ega enam ma talle cappucinot ei tee kah... 

Paraolümpia

Türgi vs Austraalia

Kui Olümpia vahetused sain teada mõni nädal enne tööd siis paraolümpia omad tulid üks päev varem. Seekord ei raatsinud otw isegi bussi meile orgunnida, vaid ostsid lihtsalt megabussi piletid. Läksimegi siis mina, Erle ja Kristian, kolmekesi Londoni.

Suve meeldejäävamad hetked

See aasta möödus suvi kuidagi liiga kiirelt. Kui nüüd tagasi vaadata siis sai päris palju kõike huvitavat tehtud. Mõned asjad mida elu jooksul tahaks kindlasti korra teha/näha said vähemalt linnukese kirja. Eriti jäävad meelde paar pikka ja rasket päeva Silverstone'is.

Päev Wembley's & Villa viimane tööpäev

5ndal mail jõudis kätte see päev, mil töötasime FA CUPi finaalil Wembley's. Mängisid siis Liverpool ja Chelsea. 

Kuigi raha hakkas alles 12:30 tiksuma, siis me pidime juba hommikul kell 8:15 stardi valmis olema. Siiski viibis see mõnusalt üle poole tunni, kuna mingid mustad ei tunne kella. Alguses öeldi ka kohe ära, et mingeid peatusi ei hakka tegema, kuna on kiire aga korra ikkagi peatusime ühes "service's" ja saime pissul käia. Kohale jõudsime alles pärast 12, kuigi pidime 11:30 juba sign in'is olema. Aga seal selgus, et need kaks musta, kes hilinesid ei saagi tööle, kuna nad pole habet ajanud. 

Kevad Birminghamis

16. märts oli see päev kui Gertu lõpuks jälle külla jõudis. Kuna ilmad olid ilusad ja soojad siis sai igal pool käidud niipalju kui mul vaba aega oli.

Seitsmes - üheksas päev Glaramaral - Ekspeditsioon

Ainult Costin puudub fotolt, kuna ta tegi pilti 

Hommikul sõitsime bussidega Keswickusse, et osta kolme päeva toit. Saime igaüks paarteist naela. Me Joshiga otsustasime rahad kokku panna ning asjad koos osta, kuna nii oli lihtsam ja parem. Kokku pidime ostma kraami kaheks hommikusöögiks, lõunaks ja õhtusöögiks. Pärast šoplemist nägime parklas mingit 11-12 aastast poissi kes suitsetas autode vahel kahe täiskasvanu juures. Karp vajus kohe maani lahti.

Kuues päev Glaramaral - Travel Test

Hommikul kell 9.30 algas Travel testi esimene faas - koti valmistamine. Travel test kujutab endast võistlust, mille käigus tuleb valmistada käepäraste materjalidega kott, mis peab vastu pidama erinevatele katsumustele.

Kotti tuli laadida kolm muna (pidid jääma terveks), ajaleht (pidi jääma kuivaks), pudeliga vedelik (pidi jääma täis) ning kivi.

Viies päev Glaramaral - Mountain Skills & Travel Test Preparation

Viiendal päeval oli meil kavas Mountain skills Carrock Fell'is. Sõitsime ligi pooletunni kaugusel olevale mäenõlvale ning õppisime ja harjutasime erinevaid sõlmi, kuidas gruppi ohtlikumal maastikul abistada ilma, et peaks köit kasutama, köietehnikat kuidas laskuda kaljudel ilma spetsiaalseid sõlmi tegemata, kuid viimane pole soovituslik, kuna see pole ohutu. Üsna kasulik ning huvitav oli, iseasi palju neist sõlmedest meelde jäi.

Pärast õhtusööki jagati meid kahte gruppi ning valmistasime end järgmise päeva travel testiks ette. Meile öeldi ette mis materjale kasutada saame ning lubati mõlemast tiimist üks vaatleja, et saada parem ülevaade. Kujundasime siis ühe koti ja panime plaani paika ning jäime järgmist päeva ootama. 

Esimesed neli päeva Glaramaral

Esimene päev - Via Ferrata & Night Orienteering

Kirjeldamatult suur rõõm oli juba kaugelt näha vanat tuttavat kohta - järve, maastikku, mägesid ja Glaramara puhkekeskust ennast. Niipea kui kohale jõudsime pidime riided vahetama. Võtsime oma lunch packid ja kuna ma olin eriti nälgas võtsin kõike topelt. Panime ühe vana kaevanduse poole ajama ning läksime Via Ferratat tegema. See seisnes põhimõtteliselt selles, et liikusime mööda kohati kitsaid radasid kaljudel. Olid mõned kitsad kohad ning lõhede ületamine. Siiski kokkuvõttes jäi see minu arvates natukene lahjaks. Oleks soovinud midagi veidi ekstreemsemat teha.

Teine reis Glaramarale

Ligi nädal enne reisi tehti meile teatavaks teise reisi detailid ning 10 päeva tegevusplaan. Kui eelmine kord sai mindud rongiga siis seekord otsustati millegipärast minibussi kasuks ja kuna eile oli reede  siis täna vast on okserallit nii mõnegi puhul oodata. Ülikooli ees on kogunemine 9.15.

Seekord saime valida ühe tegevuse kolme hulgast - Mountain Climbing, Mountain Biking and Hiking. Väga kahju on, et kahte ala valida ei saa, kuna ma ei suutnud kuidagi otsustada kas valida MC või MB. Lõppude lõpuks otsustasin siiski MB kasuks. Tuleb välja, et mägiratta valisid veel ainult Josh ja Costin. Loodetavasti ei jäeta MB'd ära kuna meid nii vähe on aga eks näis.

Tegevusplaan on järgmine:

Nagu alati jätsin ka seekord viimasele minutile pakkimise.

Väike videomeenutus viimasest korrast Glaramaral

Scuba diving & Mountain Biking

Eelmine kolmapäev (15.02.2012) korraldati ülikooli poolt esimene mägiratta sessioon, mis oli mõeldud algajatele. Hommikul kell 9 helistas Andreas mulle ning kutsus kaasa. Kuskil 15ne minutiga sai asjad kokku pakitud ning söödud ja panin jooksuga ülikooli juurde. Siis aga sain teada, et kogunemine on hoopis Edgbaston reservuaari juures. Kuna aga sinna oli nii pikk maa, siis sain kompromissile ning mulle tuldi natuke vastu. Sõitsime Sutton parki, kus teise aasta ATM õpilased katsetasid oma õpetusoskust. Sõitsime siis pargis ringi ja õppisime paari erinevat tehnikat, kuidas on kõige parem takistustest üle sõita. Üldjoontes oli üsna igav, kuna sessioon oli eelkõige võhikutele mõeldud.

Nagu pildilt näha võib, siis üritas Andreas kõigest väest mind vette lükata.

Laupäeval 18ndal veebruaril käisime Scuba Diving taster sessionil. Sõitsime ühe activity centre basseini juurde, kus korraldati meile väike kiirkoolitus kuidas varustust kasutada tuleb. Ronisime siis vette ja tõmbasime varustuse selga. Alguses tegime hingamisharjutusi vee all. Esimest korda tuli mul korraks väike paanikahoog või klaustrofoobia tunne. Kuidagi kahtlane või harjumatu oli vee all hingata. Siiski pärast mõningaid harjutusi sain juba üleni vee alla sukelduda. Alguses püsisime 1 meetri sügavusel, et saaks ilusti uue keskkonnaga harjuda. Hiljem kui asi juba enam vähem käpas läksime paar meetrit veel alla poole. Huvitav oli see et niipea kui natuke sügavamale ujusin, siis lõi kõrvad kohe lukku ning hakkasid vahepeal valutama. Aga kui pinnale läksin kadus kohe ära. Mängisime vee all frisbit ja viskasime ka mingit raketti moodi asjandust. Kogu sessioon kestis ainult 1 tund. Elamus oli super. Kindlasti tahaks veel minna. Pärast öeldi meile ka, et on võimalik instruktori pabereid teha. Kuna aga kõik on sõltuvuses grupi suurusest, siis peame kõigepealt selle välja selgitama. Kindlasti tahan ka ise instruktori paberid endale teha ning siis kuskile lõuna poole praktiseerima minna, kuid hetkel tuleb oodata eeldatavat programmi hinda.

Kolmapäeval 22ndal veebruaril oli meil minek Cannock Chasile. Laadisime rattad ning muu varustuse peale ning sõitsime kohale. Seekord oli juba veidi tõsisem rada, mille juurde kuulusid mõningad hüpekad, tehnilised laskumised ja väsitavad tõusud. Sama päeva hommikul oli ka vihma sadanud seega oli väga libe. Samuti raskendas olusid ka üsna tugev tuul. Siiski tõsiseid õnnetusi õnneks ei olnud, välja arvatud üks õpilane sõitis kurvist korra välja aga jäi täitsa ellu. Kindlasti tahaks sinna üksinda minna, kuna grupiga liikumine oli kohati liiga aeglane. Vahepeal korraldasime ka Slow Race'i, mis oli põhimõtteliselt punktist A punkti B liikumine võimalikult aeglaselt. Nagu ikka, olid ka seekord eestlased võidukad. Praegu jääb aint üle oodata mil Andreas viitsib videod ja pildid üles laadida.

Lühikokkuvõte jaanuarist ja veebruarist

Lõppude lõpuks otsustasin ka mõned oma tegemised blogisse üles kirjutada. Niisiis pärast eksamit 24ndal jaanuaril oli meil väike puhkus, mis kestis kuni 13nda veebruarini. Minu uus tunniplaan on järgmine:

E: Marketing for Services, Managing Activities & People

T: Vaba

K: Vaba

N: Adventure Industry in Context

R: Vaba

Esmap kestavad tunnid 10:00 - 18:00. Vahepeal on ka kahetunnine paus. Neljapäeval on aga 12:00-15:00. Ei kurda.

Vahepeal pidin käime ka CIEH2 koolitusel mis läks 35 naela maksma. Jama on see, et tegelikult olen seda varem teinud, kuid kuna tunnistust pole, siis pidin uuesti minema. Vastust pole siiamaani saanud, aga kuna see tundus üsna lihtne siis ilmselt probleeme ei tohiks olla.

Kogu see aeg mis ma Inglismaal elanud olen ei ole ma kordagi lund näinud. Alles 4ndal veebruaril kui sai Joshiga Wolverhamptonis varustust ostmas käia tuli ka siin esimene lumi maha. Päris lõbus oli vaadata lustakaid pilusilmseid inimesi. Väga palju nägid esimest korda elus lund. Töö juures üks poiss, kes oli Indiast õppima tulnud rääkis lumest nagu jumalast.

Indu: ... I was outside and then ice started to fall from skies and it covered all the ground in white.

Mina: You mean snow?

Indu: No, it was like cold ice coming from sky and falling on ground.

Mina: Yea, we call that snow.

Sama päev hommikul käisin siis Wolvos ja ostsin mõned asjad järgmiseks reisiks Glaramarale. Ostukorvi sattus siis isetäituv madrats, fliis, joogipudel, kindad, müts, tuulekaitse näole ja kaelale ning lusika, kahvli ja noa komplekt. 

Eks vahepeal ole ka natuke tööd saanud teha. Veebruaris on juba palju rohkem vahetusi kui jaanuaris, kuid ikkagi on veidi vähe sellest. Vähemalt saan rendile ja toidule kuluva summa kaetud. 12ndal töötasin jälle Aston Villas. Tagasitulles kui läksime Liisiga rongile siis avastasin, et meie rong hilineb, kuna rong sõitis kellelegi otsa...

Jõulud & Aastavahetus

Jõulud ning aastavahetus oleks see aasta väga igavalt möödunud kui poleks Gertrudi ega Martat ning Oliveri külla tulnud. Gertrud tuli juba 21. detsember ning nägi ka mu eelmist elukohta hiinakate juures. Ega ta just kõige parem koht polnud aga vähemalt olen nüüdseks jälle kolinud, kuna eelmises kohas tekkis väike probleem. Lühidalt juhtus siis selline jama, et mul pandi inglise konto mingil põhjusel kinni, mis ajas väga masendusse, sest oli ju jõuluaeg ning peagi ka aastavahetus. Püüdsin hiinakatele selgitada oma probleemi aga no neid see ei huvitanud. Vähemalt andsid nad mulle mõne päeva aega, et raha ikkagi kokku ajada. Võib olla oleks isegi sinna edasi jäänud aga see kuidas nad minuga suhtlesid pani mind mõtlema, et aeg oleks kasutada võimalust ja sealt ära minna. Õnneks oli mu kursakaaslasel üks tuba vaba ning juba paar päeva hiljem elasime kesklinnas. Panga jama põhjustas ka seda, et jäin ilma koolipoolsest toetusest. Õnneks peaksin selle siiski kevadel kätte saama. 

Kui jõulud möödusid meil üsna masendavalt siis aastavahetus oli üpriski tore.  Kõigepealt töötasin kella 10ni LG Arenal, jõudsin napilt rongile ning jõudsin peole pool 12. Seltskond oli mõnus. Rakette Birminghamis kahjuks näha polnud. Pärast saatsin ka peaaegu Marta ja Oliver bussijaama sest nad pidid juba samal hommikul lennukile minema. 

Gertrud jäi veel minu juurde 11nda jaanuarini. Vahepeal saime isegi ööklubis käia. Siin on need turvad ikka väga lontrused, ma ei imestaks kui ma endale seeliku selga tõmbaks ja mõne tüdruku dokiga sisse saaks. Eelviimase päeva veetsime Gertuga linnapeal ostukeskustes ning tegime ilgelt maitsva ahjuroa. 

Praegu on mul viimane nädal koolis. Ülejärgmine nädal tuleb väike eksam Adventure & Society’s ning pärast seda on kolm nädalat vaba, siis käime ühe nädala koolis ja lähme 10 päevaks Glaramarale rasket tööd tegema. Pärast Glaramarat on jälle vaja mõneks nädalaks kooli minna ning siis on juba järgmine kolmenädalane taastusmisperiood meile kingitud. Küll on ikka vapustav kursus. 

Ülikool

Kolisin oma uute koju. Päris hea koht on. Maja lähedal kohe raudteejaam, seega saan kiirelt igapäev Birminghami kesklinna. Majas on avar köök, vannituba, elutuba, 2 magamistuba ning väikese tiigiga aed. Nädalas maksan 85£ renti, mille sisse kuulub wifi, vesi, prügi, elekter ning küte. Korterisse olen ise ostnud ainult endale suure rätiku. Elutoas on näiteks suur laiekraan teler, xbox, PS3 ja suured mõnusad sofad. Vahel kisub õhtuti veidi külmaks ainult.

Rongijaamast ülikooli on umbes 5-10min tee läbi peatänava. Ülikool ise on 11 korruseline. Polegi seda veel täielikult avastada jõudnud, kuid üsna norm tundub olevat. Praad + kohv on näiteks 3.10 £. Praegu on Orientation Programme, mille jooksul tutvustatakse meile kõike, mis seondub linna ja kooliga.

Koolist siiamaani positiivne mulje. Avastasin, et Ene Kõo pilust kaksikõde töötab minu ülikoolis. Täitsa vinge mutt on. Sama lühike ning samamoodi hingega asja juures. Eriti tore on see, kuidas ta kogu aeg silmi pilgutab ning põhiline sõna on "masta". Täna rääkis meile kooliga kohandumisest üks pede. Vasakus kõrvas pisike junn ning hoiak oli väga homolik. Rääkis ka nagu tüüpiline pede.

Esimene päev kui rongiga ülikooli läksin ei teadnud, millises peatuses maha minna. Õnneks nägin mõnda tuttavat asja ja hüppasin tolles peatuses maha. Tagasi oli juba keerulisem tulla. Istusin esimese rongi peale. Siis kuulsin kõlaritest:" This is the express line to Stratford". Sel hetkel hakkasin mõtlema, et express liin ju eriti vahepeatusi ei tee ning jooksin kiirelt maha. Koju jõudes avastasin, et kui ma poleks maha tulnud, oleksin Londoni sõitnud. Täna tulin uuesti rongiga ning istusin jälle vale rongi peale. Järsku vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas rong keeras hoopis teisele poole. Korraks käis paanikahoog läbi aga siis ajas naerma. Hüppasin siis järgmises peatuses maha ja sõitsin tagasi linna. Sealt võtsin uue rongi ning seekord joppas ja jõudsin ilusti koju. Lasin Narla välja ning see sittus terve aia täis. 

Neljas päev

Hommikul sõitsime autoga surnuaias. Sitaks oravaid  nägin. Puud olid ilusad. Kujud nägid ka kenad välja. 

Edasi läksime Birminghamist välja Hattoni, mis asub Birminghamist 12 miili kaugusel. 

Jõudsime kanali äärde. Vaatasime, kuidas paadid jõel liiguvad. Aitasin ühte vanat pässi. 

Pärast läksime kõrval asuvasse kohvikusse ning võtsime cappuccinot ja kooki. Jalutasime koertega ning käisime Ameerika autode show'l. Sattusime ka koerte võistlustele. Teatejooks toimus. Kuna Narlale see meeldis, siis üks onu tegi temaga proovi, kas ta üldse sobiks võistlema. Tuli välja, et Narla on ideaalne ning võtsime kontakt andmed. Tagasiteel käisime veel kohvi joomas ja kooki söömas. 3 tassi kohvi ning ülisuur kook läks mulle 4 naela maksma. Pole paha. 

Kodus puhkasime pisut ning siis läksime Aasia restorani. Võtsime ise õlled kaasa, kuna seal ei müüda alkot. Tellisime igast paska kokku. Väga maitsev oli. Kokku läks maksma 27 naela, mis oli nende jaoks üliodav. 

Homme lähen esimest korda ülikooli. Printisime mulle pataka google maps kaarte, et kool üles leida, sest lähim bussipeatus ei ole just kuigi lähedal... Eks näis mis saab.

Kolmas päev

Pärast hommikusööki ostsime päeva pileti ning sõitsime bussiga linna. Läksime double deckeriga (enamus busse sellised). 

Kõigepealt astusime ühest pubist läbi. Sitaks kena koht. Väljast näeb eriti royal välja, sees oli vist mingi teatri saal isegi. Võtsime siis kohvi ja õltsi sealt ja vaatasime “rugbit”. Iirima mängis Austraalia vastu ning võitis, mis oli suur üllatus 15-6 oli siis seis. Eriti hea oli see kui üks tüüp võttis palliga vastase pmst sülle ning viis üle joone, et punkt saada.

Pärast näitas Keith meile üht suurt raamatupoodi, kus oli varem pank olnud. Midagi erilist ei olnd aga see eest hea pleiss peo jaoks. Tervelt 4 korruse peal saaks laaberdada.

Nägime ka mingeid aktiviste, kes värbasid inimesi mässule. Siin mingisugused avalikud cutid ja kõik uluvad ja tahavad veidi mässata. Igatahes käisime mõnes fancys poes. Tegin telfile Top Upi. Keith jättis meid Maxiga linnapeale. Käisime Macis. Elusees ei lähe enam sinna tagasi. Purks nägi välja ning maitses nagu sitt, friikad olid maitsetud, neegrid igalpool. Max õnneks nagu mina, pole varem nii suurt hunnikut neegreid näind. Linna peal ringi käies vaatame tavaliselt mõlemad suu ammuli selliseid…

Kurb on see, et peame neid mustadeks hüüdma. Nigrot kasutame siis kui neid lähedal pole. Ei tahaks peksa kohe saada.

Täna kell 3 tulid ka Steve ja Janet mulle järgi. Jällegi väga lahedad inimesed. Kodu on sitaks ilus. Neil on kolm koera. Üks on Claire’i oma. Stevel garaažiš 1100 kuubikuline bike, päris kena asjandus. Igatahes hakkasime Janetiga kohe maailma poliitikast rääkima. Ju tahtis mind testida ilmselt. Rääkisime siis olukorrast Palestiinas, Inglismaa ajaloost, USAst ja Obamast, 9/11 (see oli isegi väga huvitav, nimelt lendas ta kõigest 4 päeva hiljem USAsse ning see oli esimene lennuk, mis sinna lubati), siis Wikileaksi võtsime ette jne jne. Tutvustati maja mulle ning panin asjad oma tuppa. Päris kena on. Uues kodus pidavat veel suurem tuba olema (wifi, xbox, playstation pidavat ka olema). Pärast tehti mulle selgeks, et sõna neeger ei tasu siin kasutada. Küsiti kohe, et “You wouldn’t like it if you would be called… Shit, do you.” Ega jah, tegin talle siis selgeks, et nigro on nigro, ega mina tema nahavärvi muuta saa.

Kuskil kella 6 paiku panime ajama. Ostsime mulle poest õltsi. Kui maksma läksin siis andsin doki asemel kogemata panga kaardi. Aga need ei saanud aru ning otsisid meeleheitlikult sünnikuupäeva. Lõpuks kui kanali juurde jõudsime kus läbu oli siis näitasid ka oma paati. Kahjuks seekord siiski sõitma ei läinud. Jõudsime ühte majja, kus kohtasin oma uusi semusid. Enamus sellised 60-80. Polnd neil viga midagi. Söök toodi ette, polnd paha. 

Pärast sai isegi magustoitu ja kohvi. Mängisime loteriid ja viktoriini. Pmst nagu mingis ameerika filmis, tädid ja onud kogunevad ühte kohta ja mängivad loteriid. Toimus ka punumisvõistlus. Mina kui aukülaline valisin võitja välja. Steve ja Janet tuletasid enne valimist meelde, kus ma magan ja söön. Mõni pakkus altkäemaksu. Ei valinud kumbagi neist ning õnneks hetkel on katus peakohal. Jõime siis kohalikku õltsi ja siidrit seal. Kuigi see polnd siider, pigem nagu mingi vein. Väga tore oli, sitaks nalja sai. Kuigi mina naljadest aru ei saanud.Koju jõudes viisime kutsad jalutama. Naabruskond mõnus.

Esimesed muljed

Ärkasin mingi pool 9 juba üles. Läksin hambaid pesema ning vaatasin, et mida vidu. Kraanikausis on kaks kraani. Ühest tuli külma ja teisest kuuma vett. Oleks võind ju siis kolmas ka olla sooja vee jaoks aga ei. Ime et siin kahte potti pole, üks junnile ja teine kusemiseks. Läksin läpparis ja panin pildid arvutisse. Tahtsin läpakat laadida aga no persse, kuidas ma topin oma laadija mingisse kolme auguga pilusse... 

Õnneks elab siin poiss Hollandist, kel on ülemineku junn olemas. Hetkel kasutan seda. Normaalne tüüp tundub olevat, kuigi ma tema jutust aru ei saa, sest hääldus on nagu oleks kardulas suus. Vähemalt mõistavad Keith ja Julie teda. Netis praegu väga käia ei saa, kuna Julie on ülikooli kaugõppel ning teeb siin igast asju. Seega on siin interneti järjekord, sest kõigil oma läppar. Aga homme lähen Claire'i ema juurde elama ning loodan, et seal saan rohkem netti.

Täna käisime Keithiga veidikene ümbruskonda avastamas. Võtsime rattad ja panime ajama. Alguses oleks peaaegu auto alla jäänud, kuna ma hakkasin ees minema. Vastu tuli auto ja see pedekas ei vahetanud rida. Lõpuks koitis, et ise valel pool. Sõitsime tükk maad ülesmäge ning pärast sama palju ka alla. Sott oli sees ilmselt. Jõudsime siis mingisse supermarketisse, mis oli sama suur kui maxima. Ostsime seal mulle rätiku ning pesemistarbed, kuna kodus otsustasin osa asju viimasel hetkel maha laadida. Kartsin, et kohvri kaal läheb üle 20kg. Siiski selgus, et maha laadimisest oli kasu, kuna lennujaamas kaalus see 19,8 kg. Supermarketis oli huvitav see, et oli võimalus mitte tavalisse kassasse minna ning pmst sai ise asjad sisse lüüa ning siis kaardiga maksta. Suht pro värk. Keith muidugi ostis 4 veini koju, kuna allahinnatud värk "buy 3 and pay 10£". Koju jõudes otsustas Keith mulle parki näidata, kuid kuna me nägime Maxi siis jäime temaga juttu ajama. Pärast läksime tagasi koju ning Judie tegi mingit kahtlast toitu, mis on pmst sarnane ühepajatoiduga. Kuid ta pani sisse veel kookospiima ning muid veidraid asju. Max oli kohe sellise näoga, et sitta söödetakse sisse, kuid ma suutsin oma ilmet varjata. Ja ausalt öeldes ega ta eriti "hea" jah polnud. Magustoiduks oli mingisugune koor, mille põhjas oli ananass, seega väga ei istunud mulle. Lõunaks oli üldse supp ning terve õhtu olen suht nälgas siin. 

 

 

Homme on plaan minna hommikul Maxi ning Keithiga linna peale trippima. Aga kahjuks väga kaua olla ilmselt ei saa, kuna otsustasin ka lõpuks Claire'i emale helistada ning ta tuleb mulle 3 paiku järgi. Claire'i ema ilmselt arvas, et ma olen mingisugune idioodist umbkeelne pilukas. Rääkis eriti aeglaselt ja püüdis võimalikult selgelt hääldada nagu räägiks mõne idikaga. Igatahes tundus tore mutt olevat. Ütles ka veel, et tal plaanis väike "event" teha tema "boati" peal. Ei teagi nüüd, mis ta "boati" all mõtles. Vb on nad mingisugused popsud, võtame raadio ning joogid ja lähme laaberdama. Eks näis.

Ei mäletagi enam kuidas kuid üks hetk hakkasime Keithiga köögis jooma. Tüübil üsna suur valik erinevaid jooke. Neile väga maitses Vana Tallinn. Selle jätsime viimaseks, kuna ta ütles, et sellel on eriline maitse ning see tuleb jätta hilisemaks... Aga jah proovisime siis igasuguseid asju. Vahepeal ühinesid meiega ka Max ja Julie, siis läks tõsisemaks degusteerimiseks. Lubasin neile ka strohhi tuua. Ilmselt vajab Max seda eriti, sest see vend krimpsutas nägu juba mingi tavalise likööri peale. Aga see eest on ta vist ikka tõsine joodik. Rääkis igast huvitavaid jutte. Väike list siis, mida proovida jõudsime. Ühel hetkel lõi mul piiri ette ja ütlesin, et jätkame järgmine kord.

Alates Sloe Ginist enam ei mäleta, mis joogid need olid. Siis läks juba natuke keeruliseks aru saada, mida nad räägivad. Jutu teema läks samuti geograafi teemadele. Rääkisime, et kuu läheb Maast pidevalt kaugemale ja siis sitasti, Max rääkis, et neil ehitatakse pidevalt mingisuguseid barrikaade, et ära ei upuks jne jne. Igatahes on neil siin tõsine pruulikoda.

Niikui Gertrud siia tuleb lähme koos Keithi juurde degusteerima. Max lubas ka igast kraami kohale vedada. 

Vahepeal sain ka Claire'ilt kirja ning ta selgitas veidi olukorda. Kahjuks/õnneks polegi aerupaat, vaid ta emal on mingisugune paat, mida kasutatakse kanalis sõitmiseks (Säärane kanal nagu eelneval pildil). Pärast on pidu "club house'is" alguses mõtlesin, et lähme bravvi aga ei see mingisugune paadiomanike kogunemispidu. Kes teab vb näen ka Roman Abramovichi. Claire ütles, et ta on hetkel Londonis ja õpetab erinevaid vee sporte. Kuna ma pole varem purjekaga sõitnud, siis lubas, et viib mu Londoni mingi aeg ja õpetab sõitma. A ja isegi venekeelest oli kasu täna. Max suitsetab ning panin tähele, et suitsupaki peal oli venekeelne jura, mille suutsin isegi ära tõlkida! Tuli välja, et tüüp on Rumeeniast tõsisema laadungi endale sebinud. 

Pean ka lisama, et ma pole elusees niipalju immigrante näind kui täna ja eile. Sitaks on ikka neid nigrosid siin.  Igatahes olen purjus ja lähen magama. 

New Beginning

Buss viis otse Riia lennujaama, seega mingit töllerdamist polnud. Check-in'is vaatasin, et mu pagas kaalus täpselt 19,8 kg seega vedas ning ei pidanud topelt maksma. Kuna see oli mu esimene lennureis, siis ei osanud lennujaamas sittagi teha. Võtsin aint ühe kohvi ning passisin registratuuri lähedal pinkidel. Läksin läbi turvakontrolli alles siis kui näitas, et mu lend "boarding", kuna arvasin, et enne ei saa minna, kuna ta näitas "check in". Aga kui turvakontrollist läbi olin, sain aru, et oleks pidand kohe minema, siis oleks saanud normaalsesse kohvikusse minna... Lend läks normilt. Lootsin tasuta süüa saada aga sittagi. Ainuke asi, mis imelik tundus oli see, et üks logises. Ju Airbaltic müüs normaalsed mootorid ning ostis uued kuskilt second-hand poest. Aga no igatahes jõudsin Brüsselisse. 

Vasakpoolne ongi siis see, mis terve aeg logises.

Lennukilt maha tulles küsisin kohe kuhu minema pean. 2h ja 30min oli oodata, seega avastasin lennujaama. Niipea kui info punktist ära läksin ehmusin, kuna nägin, et suur osa ootekohtadest oli vallutatud nigrodest immigrantide poolt. Kõik mingi suurte peredega loodavad vist head elu leida. Mõni oli vist lausa suguvõsa kaasa võtnud. Riides oli ka enamus kahtlaselt. Mõni käis hommikumantlis ringi ja mingi raamat käes. Hoidsin igaks juhuks pagasist kõvemini kinni ja panin ajama sealt. Istusin ühes kohvikus ning ostsin kaks saiakest ja kohvi, mis läksid 6.80 € maksma. Lennujaam ise oli parajalt pirakas. 3-4 korrust. Tund enne lendu hakkasin enda "gate'i" otsima. Läks mööda koridori, mis oli ma ei tea mitu kilomeetrit pikk. Vähemalt olid maas eskalaatorid või kuidas neid maapealseid nimetataksegi... Igatahes olid mul vaja saada B92 värava juurde. Kui jõudsin ühe hoone lõppu, küsisin, kus mu värav on, sest viimane oli B40. Tüüp ütles mulle, et pean tagasi minema ja kuskile alla ronima. Läksin siis jooksuga aga no mingi debiil ei võinud neid eskalaatoreid teises suunas teha. Lõpuks jõudsin B92 väravani, vaatan ekraanilt, et minu lend on muudetud. Läksin ühe muti juurde ja see ütles, et ma B80 värava otsiks. Õnneks polnd ma ainus. Seal oli veel 2 immigrandist mutti suurte kohvritega. Tuju tegi paremaks see, et B80 väravani jõudmiseks tuli trepist üles ronida. Immigrantidel aga olid suured kohvrid, seega lippasin neist mööda. Lõpuks sain ka õige värava juurde, kuid seal tuli veidi oodata enne kui bussile lasti. Ja just siis kui meid bussile pandi, jõudsid ka need immigrandid sinna...  aa ja see bussijuht oli ka mingi pohhuist. Rääkis terve aega telfiga ning tiirutamise lennujaamas ringi. Tüüt sõitis õigest kohast mööda ning pidime ringi tegema ja ümber pöörama. Lõpuks siiski oskas õige lennuki juurde viia. Kuna mul oli veel eurosid järgi ostsin lennuki pealt šokolaadi muffini ning coca. Tüüp andis vale muffini ning ma nõudsin kohe uut, läks siis otsima, vahepeal suutsin aga cocat peale anda, sest ta andis mulle katkise tassi. Naljakas on see, et see vend hullult vabandas kõige pärast. Selline tunne oli, et ta kartis lahti laskmist vist.

 

Õhkutõus

Inglismaa lennukist vaadatuna

Inglismaa kohal imestas mind see, et ühtegi normaalset metsa ma ei näind, ainult põllud igalpool. Maabudes võtsin bussi nr 900, ja selle juht oli ka mingi joobes immigrant. Jube tolgus nägi välja. Ühest peatuses tuli šokolaadist paks bimbo peale. Süda läks pahaks. Istusin bussis kõige taga, minu kõrval oli samuti immigrant. Ees istus mingi nigro paar ning nende jutust ei saand ka sittagi aru. Mingi pula-mula oli. Igatahes vaatasin aknast välja ning selline tunne nagu sõidaks kogu aeg ümber paari tänava, sest kõik majad nägid ühesugused välja. Ei tea mis värk siin on. Kesklinna jõudes võtsin takso ja sõitsin sellega tüübi juurde, kes mind 5 päeva majutab. Taksojuht oli eriti sõbralik, ootas kuni ma koputasin ning kuna keegi ei vastanud, siis lasi ta enda telfi kasutada, et ma helistada saaks. Keegi ei vastanud seega lasin immigrandil minna. Võtsin siis paari ruutmeetri suuruse linnaplaani välja ja hakkasin kontrollima, kas ma ikka õiges kohas olen. Lõpuks tuli vastas majast mingi vana välja (immigrant indiast). Küsisin talt, et kas õiges kohas jne. Proovisime ka uuesti helistada (ise ei saa, kuna pole telfile top upi teind). Keegi ei vastand. Tüüp kutsus mu teed jooma. Ajasin siis temaga toas juttu, tõi mulle teed piimaga. Alguses ei saanud arugi aga kui küsisin miks tee kohvi moodi välja näeb, siis ütles et piima toppis sisse. Ja kes teab vb pistis midagi veel sinna korraks sisse... Igatahes väga sõbralik värk oli, ta naine tegi mulle friikaid ja röstsaia. Naine oli mingi disainer ning näitas ühest ajakirjast oma venna pilte. Suht uhke riietus oli. Lõpuks tulid neil lapsed koju, aga no nende aktsent oli ka vahepeal selline, et sittagi ei saand aru. Mees oli taksojuht ning ütles, et võib mind linnapeal sõidutada ning erinevaid kohti näidata. Öeldi ka, et teinekord läbi astuks. Lõpuks tuli ka Keith sealt läbi ning sain asjad lahti pakitud. Sõime shepards pie'd, mis oli väga hea ning magustoiduks apple crumble'it koos mingi custodiga (vanilli kaste). Väga maitsev. Lõpuks sain ka magama. 

OTW

Kolmapäeval 30ndal novembril pidi mul olema Off to Worki induction day, kuid millegipärast lükati see edasi järgmisele nädalale. Ma ei tea miks, kuid olin mõnes mõttes õnnelik, sest lootsin ise ICC'se pigem minna. ICC treening kestis kolm päeva - laupäev, pühapäev ning teisipäev. Iga päev olid meil väiksed eksamid pärast treeningute lõppu. Iseenesest oli ICC täitsa põnev. Eriti jäi meelde teise päeva juhendaja Mary, kes ennast kutsus Mad Maryks - mida ta ka oli. Teda on lihtsalt raske kirjeldada, sellist inimest polegi varem kohanud. Väga range mutt, samas noris ühe negru aksendi kallal, rääkis oma seksuaal kogemustest Itaalias, kuidas ta põhikoolist välja visati ja siis katoliku kooli läks, millest ma siiamaani aru ei saa kuidas ta sinna sattus. Aga põhimõtteliselt väga karm, kuid humoorikas ning huvitav inimene. Niisiis ICC'sse sain ma sisse. Kolmapäeval 7ndal detsembril oli induction day Off to Workis, mis läks edukalt. Päeva lõpus tegid nad meist pilti ja pidime ka 11 sekundilise video tegema, kus ütlesime paar sõna endast ning lõpus pidime ütlema "I'm a star because..." mis on vist nende mingisugune kiiks.  Kui enne pooldasin ICC'd siis pärast kolmapäevalist treeningut olin ma nad juba maha kandnud. Põhimõtteliselt on töö täpselt sama. Off to Worki erinevus ICC'st on see, et nemad maksavad tunnis ligi 70 penni rohkem, graafiku saan väga lihtsalt ning vabalt määrata ning töö on kogu aeg erinev ja erinevates kohtades ja on nädala palk mis laekub kaks nädalat pärast tööd (ICC oleks kuu palk olnud).

Otseloomulikult valisin ma Off to Worki kasuks. Ainuke jama on sellega see, et pärast jõule jääb tööd väga väga väheks, mis kestab mõne jutu järgi kuni märtsi alguseni. Ise aga loodan et see nii hull päris pole. Samas olen hetkel veel ICC's kirjas ning ehk on võimalik paar kuud seal töötada. Huvitav on ka see et ICC'st peaks mul 3 päeva treeningu eest palk tulema, mis on ~100 naela, nii et üsna hea raha.

Minu esimene vahetus Off to Workis oli kohe järgmisel päeval ehk siis neljapäeval 8ndal detsembril Vinopolises, Londonis. Üsna raske päev esimese tööpäeva kohta. Hea on see et meile maksti isegi natukene sõidu eest sinna. Vinopolises oli mingisugune pidu, kus pidime katma lauad ära, eelroa ning pearoa ajal oli 3-men service (3 inimest võtavad enda peale teatud arvu laudu) ja magustoidu ajal snake service (ühes reas tuuakse toidud järjest laudadele). Jama oli aint see, et süüa ei antud, seega pärast olid kõik üsna nälgas. Samas on jällegi hea see, et ma ei jäänud ilma oma kohustuslikest piltidest. Tagasitee kulges ka neegri anekdootide saatel, mis sest et bussis oli nii mõnigi mustanahaline.

Alates esimesest päevast kuni tänaseni, 20nda detsembrini, on kulgenud väga kiirelt ning töörohkelt. Olen töötanud 4 korda ICC's (2 korda oli JD jõulupidu, kus ühel õhtul oli ~1000 inimest ning teisel õhtul pea ~1500 inimest ühes saalis, 1 korra katsin lihtsalt laudu järgmise päeva sündmuse jaoks, milleks oli Peugoti dinner, kus olid väljas ka uued peugot'i hübriidid. Meile öeldi veel, et kui kellegil telf peaks taskust välja tulema siis lendab hoonest välja ning ICC oleks ka 10 000 naelase trahvi saanud) veel olen käinud paar korda LG's ja ühe korra Compton Verney's kuhu ma enam tagasi ronida ei taha, sest see oli lihtsalt masendav. Sõit sinna kuskil 40min. Vahetus oli 9 tundi ja saime ainult ühe võileiva töö alguses. Terve aeg sõi manager meil nina all ning kui mõned olid köögist üle jäänud toidust paar ampsu võtnud siis saadeti kollm koju. Veidi hiljem said nad siiski tagasi tööle, kuid see tüüp viskas lihtsalt üle. Hiljem kuulsin et ta oli järgmine päev samamoodi käitunud. Andis töötajatele ainult ühe võiku ning ise õgis teiste nina all...Viimane tööots oli pühapäeval Aston Villas, kus oli jalka matš AVFC vs Liverpool (0:2). Pärast seda oli mul ka shift Hilton Birmingham Metropolis. Enne sinna minekut olin juba väga masendunult meelestatud, kuna kõik keda ma kohanud olen on alati Hiltonit maha teinud. Tegelikult oli vahetus üsna hea, ilmselt mingi harv juhus aga siiski oli töö juba tuttav, katsime lauad ning jagasime tiimideks. Ma olin koos kolme niggaga - kusjuures need olid üsna toredad isendid. Pidime võtma enda peale 5 lauda, millest 3 osutusid tühjaks. Seega vahtisime tühja enamus aega. Shifti lõpu lähenedes oli kõht juba masendavalt tühi sest Villas sain ma ainult ühe väikse portsjoni friikaid. Siis vaatasime kuidas toitu hakatakse meie nina all köögis kuskile ära vedama (ilmselt ära viskamisele). Õnneks üks tüüp küsis kas töötajad ei saagi midagi ning siis õnneks öeldi et no võtke mis tahate. Ei usu ju et kõik kohe peale tormasid. Ma ahnitsesin ka kohe ühe magustoidu kõrist alla ja teise võtsin kätte. Pärast saime veel taimetoitlaste põhiroad võtta ning läksime sööklasse. Üsna normaalne söök oli, kuigi ühe taldriku portsjoni suurus on ikka väga hale. Kurta väga ei saa pühapäeva kohta, sest mõlemad vahetused olid üli lebod ning sain ka veel platsiääres mängu vaadata.

Järgmine kolmapäev töötan samuti Villas ning seekord mängivad AVFC vs Arsenal. Samuti tuleb Gertrud mulle kolmeks nädalaks külla ning ei jõua juba ära oodata. Ainuke jama on see, et ta tuleb just siis kui ma juba töötan ning lõpetan alles õhtul 11 paiku, nii et peab mingisuguse lahenduse leidma. Vähemalt saame jõulud koos veeta. Samas on meil osade eestlastega juttu tulnud et võiks jõulud koos pidada aga eks näis mis saab. Detsembri lõpu poole tulevad Oliver ja Marta siia et koos aasta vahetust vastu võtta. Madis ja Karin peaks ka läbi hüppama millagi. Ei jõua juba ära oodata et tuttavaid nägusid näha.