Kirjeldamatult suur
rõõm oli juba kaugelt näha vanat tuttavat kohta - järve, maastikku, mägesid ja
Glaramara puhkekeskust ennast. Niipea kui kohale jõudsime pidime riided
vahetama. Võtsime oma lunch packid ja kuna ma olin eriti nälgas võtsin kõike
topelt. Panime ühe vana kaevanduse poole ajama ning läksime Via Ferratat
tegema. See seisnes põhimõtteliselt selles, et liikusime mööda kohati kitsaid
radasid kaljudel. Olid mõned kitsad kohad ning lõhede ületamine. Siiski
kokkuvõttes jäi see minu arvates natukene lahjaks. Oleks soovinud midagi veidi
ekstreemsemat teha.
Õhtul oli meil night
orienteering, mis käis võidupeale. Jagasime endid kolmestesse gruppidesse. Ma
olin koos Liisi ja Madliga. Kohe algusest peale otsustasime raja võimalikult
kiirelt läbida ning koguda kõik punktid. Otseloomulikult jõudsime Finišisse esimestena.
Järgmine grupp jõudis alles 35 minutid hiljem. Võitjatele lubati ka
ekspeditsioonil auhind anda, nii et jään ootama.
Teine päev & kolmas päev - Mountain Biking
Teine päev algas
suure ootus ärevusega, kuna mägiratas on kogu reisi tipphetk. Tänane päev
lihtsalt kinnitas seda fakti uuesti. Üsna raske on kogu seda kogemust kuidagi
kirjeldada, kuna see kõik oli lihtsalt nii uskumatult lahe. Mega suur
adrenaliini süst, kõik see kiirus, hüpekad mägede nõlvadel, vapustav vaade mäe
tipust ja ka kindlasti higi ja vaev ülesmäge sõites - kõik oli lihtsalt
suurepärane!
Kui nüüd meenutada
neid raja lõike, mis täna läbisime, siis need olid üsna rasked ja tehnilised.
Alustasime punase rajaga ning juba esimesel lõigul olid mul probleeme
nägemisega, kuna silmad olid läbimärjad - vastutuul ning tears of happiness.
Seekord võtsime ette päris mitu pikka ja rasket tõusu. Üks tõus oli super, kuna
nägime tervet orgu. Kirsiks tordil oli punase raja laskumine. Selleks, et sinna
jõuda pidime aga enne üles saama. Tom (instruktor) otsustas valida lühema tee.
Kuid lühem tähendas suurema kaldenurga alt ülessõitmist, mis oli lihtsalt
üliraske ning väsitav, kuid siiski suutsin selle läbida, sest kui üks paks ees
seda teeb siis miks mina ei peaks suutma. Laskumine oli ikka ülilahe. Kuna tee
oli mulle juba tuttav, siis sain enamustele hüpekatele suurema hooga läheneda
ning rohkem nautida. Siiski oli sel laskumisel paar väga rasket kohta, kus ma
pidin peatuma libeduse tõttu.
Kolmandal päeval
läksime looduslikele radadele, mis pole ainult mägiratturitele loodud. Kohe
alguses peatuse ühe hästi kivise jõe ääres ning mainisin Tomile, et selle
ületamine oleks suur saavutus. Seepeale ütles Tom, et anna minna ning minuga
tuli veel Josh kaasa. Alguses küll valisin veidi kohta, kuna see oli tõesti
väga kivine ning kiire vooluga, kuid suutsin selle siiski läbida vaid ühekorra
jalga maha pannes. Pärast poole läbisime erinevaid tehnilisi tõuse ja
laskumisi. Tõusud olid pikad, järsud ja rasked. Kuna ilm oli kergelt vihmane,
siis mõne tõusu peal jooksis oja mööda kive alla, mis tegi selle eriti
libedaks. Mõne teise tõusu peal olid seevastu ainult lahtised kivid ning mõni
tõus oli üldse väga künklik ning nõudis palju noka tõstmist. Laskumised olid ka
veidi raskemad, kuna maastik on hoopis teistsugune. Vähemalt oli hea see, et
laskumised olid pikad, ning saime päris palju hüppeid nautida. Täpselt ei teagi
mitu kilomeetrit me läbisime aga neid oli kindlasti väga palju, kuna sai tehtud
tiir ümber paari mäe ning peaaegu ka ümber ühe hiigelsuure järve. Igatahes
ülilahe päev oli.
Neljas päev - Caving
Kuna looduslikke
koopaid meie peatuskoha lähedal pole, siis võtsime ette ligi pooleteist tunnise
bussisõidu Yorkshire Dales'i poole.
Jagasime endid kahte
rühma, millest üks oli viieliikmeline ja tegi rada teistpidi. Kuna meile öeldi,
et nad tahavad viite inimest, kes on seiklusjanulised, siis hüppasin ka kohe
nende sekka. Meie grupis olid siis mina, Liisi, Madli, Mari-Liis ja Josh. Kohe
alguses koopasse sisenedes pidime külgees roomama, kuna ruumi oli väga vähe.
Tegime ühe ligi 3-4 meetrise laskumise enne suurde koopasse sisenemist.
Selleks, et ülisuurde koopasse jõuda pidime veel omakorda umbes 15 meetrise
laskumise tegema. Alla jõudes nägime ülisuure läbimõõduga auku, mis avanes
maapinnal ning läks edasi oma mitukümmend meetrit maapõue. Pärast imelist
vaadet lasi Graham (üks meie instruktoritest) ülevalt redeli alla. Kahjuks aga
polnud see piisavalt pikk, seega tuli natuke ronida ning käte abil end üles
tõmmata. Ronimist tegi veel huvitavamaks see, et ülevalt tuli väikese kosena
vett kaela. Pärast ülesjõudmist pidime ootama, kuni teine grupp meieni jõuab
ning siis saime edasi minna. Kui kuulsime, et keegi tuleb siis peitsime end ära
ja otsustasime teisi ehmatada. Ma arvasin et üks mu kursakaaslastest ronib alla
ning kui ta minu poole vaatas tegin talle kolli hääli. Kahjuks oli see hoopis
mingi võõras grupp ning mingi pisike poiss ronis alla. Tegelt mul on veidi
kahju tast, sest ma kujutan ette kui hirmus võib olla kui sa ronid kuskil
pimedas alla, vaatad ringi ja järsku kuskilt pilust vaatab sulle keegi otsa ja
karjub... Loodan, et ta väga palju püksi ei tilgutanud. Igatahes pärast peatust
läksime teist teedpidi edasi. Kogu see tee koosnes väga paljudest lõikudest,
kus pidime ülikitsastest kohtadest läbi suruma. Mõned kohad olid lausa
sellised, kus ei saanud kõhuli roomata nii et pidime külili S-kujulises
tunnelis liikuma. Lõpuks jõudsime ühe maaaluse tiigi äärde ning sealt ronisime
mööda koske üles, mis oli täitsa kihvt.
Üldkokkuvõttes oli
tänane päev väga huvitav ning põnev. Kindlasti tahaks kunagi uuesti kuskile
koopaid avastama minna.
0 comments:
Post a Comment