New Beginning

Buss viis otse Riia lennujaama, seega mingit töllerdamist polnud. Check-in'is vaatasin, et mu pagas kaalus täpselt 19,8 kg seega vedas ning ei pidanud topelt maksma. Kuna see oli mu esimene lennureis, siis ei osanud lennujaamas sittagi teha. Võtsin aint ühe kohvi ning passisin registratuuri lähedal pinkidel. Läksin läbi turvakontrolli alles siis kui näitas, et mu lend "boarding", kuna arvasin, et enne ei saa minna, kuna ta näitas "check in". Aga kui turvakontrollist läbi olin, sain aru, et oleks pidand kohe minema, siis oleks saanud normaalsesse kohvikusse minna... Lend läks normilt. Lootsin tasuta süüa saada aga sittagi. Ainuke asi, mis imelik tundus oli see, et üks logises. Ju Airbaltic müüs normaalsed mootorid ning ostis uued kuskilt second-hand poest. Aga no igatahes jõudsin Brüsselisse. 

Vasakpoolne ongi siis see, mis terve aeg logises.

Lennukilt maha tulles küsisin kohe kuhu minema pean. 2h ja 30min oli oodata, seega avastasin lennujaama. Niipea kui info punktist ära läksin ehmusin, kuna nägin, et suur osa ootekohtadest oli vallutatud nigrodest immigrantide poolt. Kõik mingi suurte peredega loodavad vist head elu leida. Mõni oli vist lausa suguvõsa kaasa võtnud. Riides oli ka enamus kahtlaselt. Mõni käis hommikumantlis ringi ja mingi raamat käes. Hoidsin igaks juhuks pagasist kõvemini kinni ja panin ajama sealt. Istusin ühes kohvikus ning ostsin kaks saiakest ja kohvi, mis läksid 6.80 € maksma. Lennujaam ise oli parajalt pirakas. 3-4 korrust. Tund enne lendu hakkasin enda "gate'i" otsima. Läks mööda koridori, mis oli ma ei tea mitu kilomeetrit pikk. Vähemalt olid maas eskalaatorid või kuidas neid maapealseid nimetataksegi... Igatahes olid mul vaja saada B92 värava juurde. Kui jõudsin ühe hoone lõppu, küsisin, kus mu värav on, sest viimane oli B40. Tüüp ütles mulle, et pean tagasi minema ja kuskile alla ronima. Läksin siis jooksuga aga no mingi debiil ei võinud neid eskalaatoreid teises suunas teha. Lõpuks jõudsin B92 väravani, vaatan ekraanilt, et minu lend on muudetud. Läksin ühe muti juurde ja see ütles, et ma B80 värava otsiks. Õnneks polnd ma ainus. Seal oli veel 2 immigrandist mutti suurte kohvritega. Tuju tegi paremaks see, et B80 väravani jõudmiseks tuli trepist üles ronida. Immigrantidel aga olid suured kohvrid, seega lippasin neist mööda. Lõpuks sain ka õige värava juurde, kuid seal tuli veidi oodata enne kui bussile lasti. Ja just siis kui meid bussile pandi, jõudsid ka need immigrandid sinna...  aa ja see bussijuht oli ka mingi pohhuist. Rääkis terve aega telfiga ning tiirutamise lennujaamas ringi. Tüüt sõitis õigest kohast mööda ning pidime ringi tegema ja ümber pöörama. Lõpuks siiski oskas õige lennuki juurde viia. Kuna mul oli veel eurosid järgi ostsin lennuki pealt šokolaadi muffini ning coca. Tüüp andis vale muffini ning ma nõudsin kohe uut, läks siis otsima, vahepeal suutsin aga cocat peale anda, sest ta andis mulle katkise tassi. Naljakas on see, et see vend hullult vabandas kõige pärast. Selline tunne oli, et ta kartis lahti laskmist vist.

 

Õhkutõus

Inglismaa lennukist vaadatuna

Inglismaa kohal imestas mind see, et ühtegi normaalset metsa ma ei näind, ainult põllud igalpool. Maabudes võtsin bussi nr 900, ja selle juht oli ka mingi joobes immigrant. Jube tolgus nägi välja. Ühest peatuses tuli šokolaadist paks bimbo peale. Süda läks pahaks. Istusin bussis kõige taga, minu kõrval oli samuti immigrant. Ees istus mingi nigro paar ning nende jutust ei saand ka sittagi aru. Mingi pula-mula oli. Igatahes vaatasin aknast välja ning selline tunne nagu sõidaks kogu aeg ümber paari tänava, sest kõik majad nägid ühesugused välja. Ei tea mis värk siin on. Kesklinna jõudes võtsin takso ja sõitsin sellega tüübi juurde, kes mind 5 päeva majutab. Taksojuht oli eriti sõbralik, ootas kuni ma koputasin ning kuna keegi ei vastanud, siis lasi ta enda telfi kasutada, et ma helistada saaks. Keegi ei vastanud seega lasin immigrandil minna. Võtsin siis paari ruutmeetri suuruse linnaplaani välja ja hakkasin kontrollima, kas ma ikka õiges kohas olen. Lõpuks tuli vastas majast mingi vana välja (immigrant indiast). Küsisin talt, et kas õiges kohas jne. Proovisime ka uuesti helistada (ise ei saa, kuna pole telfile top upi teind). Keegi ei vastand. Tüüp kutsus mu teed jooma. Ajasin siis temaga toas juttu, tõi mulle teed piimaga. Alguses ei saanud arugi aga kui küsisin miks tee kohvi moodi välja näeb, siis ütles et piima toppis sisse. Ja kes teab vb pistis midagi veel sinna korraks sisse... Igatahes väga sõbralik värk oli, ta naine tegi mulle friikaid ja röstsaia. Naine oli mingi disainer ning näitas ühest ajakirjast oma venna pilte. Suht uhke riietus oli. Lõpuks tulid neil lapsed koju, aga no nende aktsent oli ka vahepeal selline, et sittagi ei saand aru. Mees oli taksojuht ning ütles, et võib mind linnapeal sõidutada ning erinevaid kohti näidata. Öeldi ka, et teinekord läbi astuks. Lõpuks tuli ka Keith sealt läbi ning sain asjad lahti pakitud. Sõime shepards pie'd, mis oli väga hea ning magustoiduks apple crumble'it koos mingi custodiga (vanilli kaste). Väga maitsev. Lõpuks sain ka magama.