Here we go again ! - Glaramara vol 3

Nagu alati, algas järjekordne tee paradiisi ülikooli eest kell 10 hommikul. Kuna ma töötasin kella kolmeni varahommikul, siis jäi pakkimiseks üsna vähe aega. Sain pea paar tundi tukastada kui oli juba aeg varustus üle kontrollida ja teele asuda. Seekord olime palju paremini valmistunud ja ostsime alkoholi kaasa, et veidi raha säästa. Lõppkokkuvõtteks oli põhimõtteliselt 1/3 mu matkakotist pudeleid täis ja no ega ta just eriti kerge ei olnud... Pärast 4-5 tunnist sõitu jõudsime juba armsaks saanud Glaramara keskusesse ja seadsime end uuesti sisse. Hiljem lasime väljas veidi vibu ja tegime ühe "blind course'i". Õhtul nautisime ülihäid roogasid ja valmistusime järgmiseks päevaks.

Mines - Day 2

Teisel päeval läksime vanadesse kaevandustesse uudistama. Alguses oli üsna märg aga mida kaugemale jõudsime seda kuivemaks ja soojemaks läks. Nagu arvata võib siis ega üks korralik retk maa alla ilma kitsastes kohtades roomamiseta ei jää. Lõpuks jõudsime "ball room'i" ja nagu nimi juba ütleb oli see üks hiigelsuur koobas, kuhu inimesed olid jätnud logiraamatu ning ka Eesti sai sinna märgitud :)

Climbing - Day 3 & 4

Kaheks järgnevaks päevaks pidime valima 4 tegevuse vahel - mountain biking, climbing, caving või walking. Ma küll valisin mägiratta, kuid kuna ma oleks olnud üksinda siis pidin võtma kas cavingu või ronimise. Kuna väga kitsad kohad mulle just eriti ei istu siis võtsin ronimise. Esimesel päeval läksime Kendale'i ronimiskeskusesse, mis oli üks Inglismaa suurimaid. Alguses tegime veidi bouldering'ut. Bouldering tähendab ronimist ilma julgestuseta. Selleks ettenähtud ronimisseinad võivad maksimaalselt 4,5m kõrgused olla ning põrandal on suured ja pehmed matid, et vigastusi vältida. Kõige vägevam, kuid ka raskeim rada oli 45 kraadise nurga all. Veerandi rajast suutsin küll läbida, kuid üle selle oli lihtsalt väga raske kinni hoida. Hiljem läksime põhiruumi, mille kõrgeim seind oli lausa 23m kõrgune. Juba alt vaadates võttis jala värisema. Kuna Joshil on seljaprobleemid, siis ta tegeles rohkem julgestamisega ja mina ronimisega. Soojenduseks alustasime lihtsamate radadega ning lõpuks jõudsin paar korda stalakmiidi vallutada ja suurima seina peal ka turnida. Õppisin ka lead-climbingut, mis tähendab ,et kinnitasin enda julgestus nööri ise kõrgemale ronides. Võttis ikka värisema küll kui kinni hoida oli üsna raske ning samal ajal pidin karabiineri avama ja ennast kinnitama. Väga superlahe päev oli ja tahaks juba uuesti kuskile ronima minna.

On my way to the skies

Ready for stalactite

... and almost there!

Teisel päeval läksime juba looduslikesse tingimustesse. Seadsime ise julgestus nöörid üles ja hakkasime aga ronima. Ilmaga vedas meil väga ning kaljupeal olles võis tunda kuidas mõnus päevitusjume hakkas tekkima. Mõned rajad olid eriti huvitavad, sest alt vaadates paistis lihtsalt sile sein. Ülesronides võis vaikselt midagi leida millest kinni hoida aga üldiselt oli ikka palju raskem kui siseseinal. 

Climbers

Hmmmm

Korralikult raske rada oli, kuna sein oli pmst sile