Via Ferrata & Abseiling

Kindlasti üks mu elu hirmsamaid, kuid lahedamaid kogemusi. Via Ferrata on iseenesest nagu mõni seikluspark, kus läbid erinevaid rajatüüpe kõrgustes. Meie seikluspark asus seekord kõrgel, kõrgel kaljuseinal. Ja nii see kõik algas...

Kui varem räägiti meile järgmise päeva tegevusest lähemalt, siis seekord hoiti seda saladuses ja anti lihtsalt varustus kätte. Lähemalt selgitati alles siis kui jõudsime kalju nõlvale ja küsiti "So who's first?". Kuigi ma kardan üldiselt kõrgusi, näiteks külakiigule ei kannata üldse ronida, siis otsustasin siiski esimesena rajale ronida. Jube raja esimeses osas oleks püksi lasnud, sest no vaade oli hirmus ja rauast kaljusse pandud redeli astmed olid jääs ja libedad. Eriti jubedad olid sektsioonide ületamiskohad, kus pidi järgmise sangani küündima. Üks hirmsamaid kohti oli ilmselt see kui pidin üles ronima teatud nurga all, nii et olin veidi kuristiku poole kallutatud ja kui instruktor karjus eemalt "Kristjan, look over here, smile" - võttis ikka väge jahedaks seest seal rippumine. 

Raja üks viimaseid osi oli sillaületamine. Ja see sild polnud ka just tavaline vaid lihtsalt üks tross kõndimise jaoks ja kaks trossi käte jaoks. 

Väga super super lahe ja ülihirmus rada oli. Kunagi tahaks kindlasti veel midagi säärast teha. 

Abseiling

Reedel (30. november) sõitsime Cathedral Cavern'isse, et harjutada kaljuseinadelt laskumist. Kõigepealt seadis Tom esimesena kõik üles, rääkis tähtsa jutu peale ja tegime ühe kiire 15 meetrise soojenduslaskumise. Pärast seda läksime juba põhikalju otsa ja tegime kõik vajalikud ettevalmistused ise. Otseloomulikult kontrollis Tom kõik üle, sest muidu poleks vist keegi tahtnud esimesena alla minna... Igatahes laskusime seekord 35m kõrguselt. Kõige hullem oli ilmselt see kui teadsid, et sina lähed järgmisena ja ootasid kuniks pead ääre peale ronima. Enne kinnitasime ennast kahe köie külge, üks oli selleks, et enda laskumist reguleerida ja teine julgestuseks kui midagi peaks juhtuma. Järgmine hirmsaim moment oli kui seisin ääre peal ja instruktor ütleb "lean back over the edge" keerasin korra ümber ja vaatasin seda ilmatuma kauget põhja. Esimeste sammude ajal kuulsid vist isegi juba põhjas ootavad sõbrad mu südamelööke. Kui olin juba poole peal proovisin veidi eemale hüpata, et kiiremini laskuda aga ilmselt instruktor tõmbas kohe julgestuse pingule, sest tema ei näinud mis seal all toimub. Juba lihtsam ja lõbusaim osa oli see kui seina enam polnud ja sai lihtsalt laskuda, kuniks lõpuks sain jälle jalad maapeale.